|
|
Post by Thomas Stark on Jan 27, 2010 20:59:50 GMT 2
Thomas silmitses tablood, kus seisis, et tema motroo tuleb tunni aja pärast. Poiss ohkas tüdinult ja toetas selja vastu seina, viies tühja pilgu metroole, mis ette sõitis ja, siis kohe ka kadus. Ta ohkas ja sulges silmad. Igavusest hakkas ta sekundeid lugema.
|
|
|
|
Post by Chanel Bolton on Jan 27, 2010 21:47:14 GMT 2
Chanel jooksis treppidest alla, kohe kohe oli jõudmas tema metroo ja see oli viimane, mis sõitis tema kodukanti. Samal ajal, kui ta jooksis, toppis ta ta iPodi kotti ja see talle saatuslikuks saigi. Ta koperdas viimasel astmel ja lendas ninuli maha, libisedes meetrike isegi edasi. Ta peatus seal, kui seisis üks kutt. Thomas. "Oi fakk," mõtles tüdruk, kui ennast oiates jalule ajas. Kõik kohad valutasid. Ja lisaks oli tema iPod tükkideks lennanud, vastu kivipõranat. Selle kõrvaklapi juhtmed olid ikka veel Chanelil peos.
|
|
|
|
Post by Thomas Stark on Jan 27, 2010 21:58:36 GMT 2
Thomas avas silmad ja vaatas kohkunult enda ees lamavat neidu. Ta alguses ei osanud midagi teha,aga kui ta ehmatusest võitu sai kükitas ta maha tüdruku juurde ja korjas kokku iPodi tükki küsides " Olete te terve?" poiss naeratas sõbralikult ja sillmitses kenat neidu.
|
|
|
|
Post by Chanel Bolton on Jan 28, 2010 10:10:19 GMT 2
"Enamvähem," lausus Chanel tõredalt, kuid kui ta poisile otsa vaatas, leebus tema karm oleks kohe ja tüdruk naeratas poisile. Ta oli nüüd püsti saanud ja seisis kindlalt. Poiss oli väga nägus. "Tänan," lausus ta siis, sest poiss oli tema iPodi kokku korjanud ja ka teda aidanud. Oli hea teada, et normaalseid inimesi leidus ka veel. Kuid enda metroost oli ta ikkagi maha jäänud. Nüüd pidi ootama ta teist liini, mis viis teda natukenegi kodule lähemale.
|
|
