|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 17:34:41 GMT 2
Tegu oli suhteliselt jaheda keskpäevaga, taevas oli veidike sombune hall ning mereäärne tuul oli külm. Muidugi ükski neist pisiasjadest Suzannet ei häirinud. Tema lausa nautis seda ilma. Vampiiritar kõndis aeglaselt mööda sadamasilda edasi, kuni see viimaks enam võimalik ei olnud, ning võttis siis seal äärel istet, lastes enda jalad rippu. Suzie tumedad silmad jälgisid hetke veepinna värelevat peegeldust, enne kui ta need kaugemale veele suunas. Vampiiritaril olid seljas kitsad mustad teksad, pika säärega ning väikse kontsaga saapad, pikem, lillakat tooni pluus ja selle peal nahktagi, mis oli eest pooleldi kinni tõmmatud.
|
|
|
|
Post by Xavier Hunter on Jan 30, 2010 22:49:24 GMT 2
Xavier jalutas vildaka muigega sadamasillal. Ta oli inimestega veidi rohkem kohanenud ning pani nüüd verelõhnale veidi rohkem vastu, kuid ikkagi jäi sellest väheseks. Ta võis inimese lähedal maksimaalselt kümme minutit olla.
Märgates eemal Suziet, kehitas Hunter kergelt õlgu ning võttis enda suuna tütarlapse poole. "Tervitus, kallis õeke," ütles ta lõbusalt, tehes järgi vanaemade häält, kui nad enda lapselapsi näevad.
Xaviel olid seljas mustad šhortsid, valge t-särk ja valged skeidid.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 23:01:39 GMT 2
Suzanne naeratas vaikselt, pöörates ennast veidi ning patsutades õrnalt silla äärt enda kõrval, andes märku et Xavier istuks. „Servus venna,“ vastas vampiiritar omapoolse tervitusega. Ta polnud oma venda 36 tundi kohanud. Õigemini oligi ta vist natuke alateadlikult lihtsalt tagaplaanile hoidnud ning suhtlemisest eemal olnud, mis polnud tema moodi.
|
|
|
|
Post by Xavier Hunter on Jan 30, 2010 23:04:46 GMT 2
Xavier kortsutas kulme. Suzanne oli imelik. Hetkel vähemalt küll. Või noh, ta ei olnud imelik, ta käitus imelikult. Ja hetkega sai nooruk aru, et Suziel on mingi mure.
Märgates, et tüdruk enda kõrvale patsutab, kehitas ta taas õlgu ning maandus murdsekundi pärast õekese kõrvale istuma. "Mingi probleem, jah? Said libahundilt tappa?" küsis ta lõbusalt, Anne'i silmitsedes.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 23:08:38 GMT 2
Suzanne naeris vaikselt, veidi sunnitult. Tegu oli ju siiski naljaga, millele ta tavaliselt oleks kindlalt kaasa elanud. „Sa tead mõnda, kes oleks nõus mulle peksa andma?“ päris Suzie ning viivuks võis isegi tunduda, nagu oleks ta võinud lootusrikkalt kõlada.
|
|
|
|
Post by Xavier Hunter on Jan 30, 2010 23:11:36 GMT 2
"Neid on tuhandeid.." naljatas Xavier lõbusalt. Ei, noh, tegelikult polnud see üldse naljakas.. "Jummel küll, mis sul viga on, Suzanne? Sa käitud nagu.. mingi armuvalus inimene. Ja ma tean, et see oli sunnitud naer," ütles ta siis, kulme kortsutades ning täiesti tõsise hääletooniga. Mis Suziel juhtunud oli?
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 23:19:44 GMT 2
Suzanne lasi kuuldavale vaevukuuldava ohke. Armuvalus inimene? „Sa ei pannudki väga mööda,“ teatas vampiiritar vaikselt ning libistas käega läbi enda süsimustade juuste, lastes osadel salkudel meelega näoette vajuda. „Ma pidin peaaegu ühele inimesele kallale minema,“ sõnas Suzie korraga, „kaotasin enesevalitsuse.“
|
|
|
|
Post by Xavier Hunter on Jan 30, 2010 23:23:44 GMT 2
Xavieri suu vajus lahti ning ta silmitses Suzanne'i lollakalt. Midaasja? Tema ütleb, et ta oleks PEAAEGU ühele inimesele kallale läinud, kuid noormees ise tapab peaaegu iga päev inimesi. See oli nagu hiiglaslikult väike mure. "Ma panin ju mööda! Ma ütlesin, et armuvalus inimene, kuuled ka üldse või? Aga sina räägid mingist inimesele peaaegu kallale minemisest," ütles ta etteheitval toonil, pööritades siis kergelt silmi ning pöörates pilgu merele.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 23:27:25 GMT 2
Suzanne hammaste tagant kostus vaikne urin, mida vaid Xavier kuulda võis, kui kedagi üldse läheduses oleks olnud. „Ma sõin alles mõni päev tagasi. Sa ju tead, et ma ei kaota kunagi enesekontrolli. Ja.. ta täitsa meeldis mulle,“ rääkis vampiiritar, hakates lõpu poole koguni kogelema.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 23:36:52 GMT 2
Unise näoilmega Jason, kes oli just natuke aega tagasi ärganud, oli oma jalutuskäigule tulnud. Tal polnud plaanis mitte midagi erilist, vaid lihtsalt kõndida mõni samm totaalseks ärkamiseks. Noormees oli pool ööd magamata olnud ning kui mõne jaoks oli praegu hilispäev, siis tema jaoks alles varahommik. Sadamani jõudnud, nägi ta eemal kahte kogu, kellest ühe tundis ära. Suzanne. Noormehe suunurk tuksatas ülespoole tahes-tahtmata ning ta seadis oma sammud sillale. Ta polnud kindel, kas ta oli mingit vestlust seganud, aga kogemata ta kõrvu oli kostnud Suzanne viimane lause. Ta polnud üldse kindel, mis ta ütlema peaks, aga jah, ega tema lollus päästab ta isegi kõige lollimast olukorrast. "Tere varahommikust," lausus noormees üsnagi nähtav hea tuju toon hääles ning seisatas kahe kogu selja taha. Ta tõesti lootis, et ta polnud mingit tähtsat jutuajamist vahele seganud. Jason kandis teksaseid, mis olid ühe põlve pealt lõhki, ning valget kapuutsiga pusa, pealegi veel tosse, mille ta oli peale eelnevat rannaskäiku liivast puhtaks raputanud.
|
|
|
|
Post by Xavier Hunter on Jan 30, 2010 23:42:19 GMT 2
Xavier kergitas kulme. Suziele meeldib keegi? Okei, see on küll üllatav. Ja harukordne. Tavaliselt ei saa tüdruk üldse inimestega lähedasteks. Kuid kui nii juhtus, siis juhtus. Ega see Suzanne süü pole, et talle inimene meeldima hakkas. Inimene, kes mõnekümne aasta pärast sureb.
Tahtes just midagi ütlema hakata, tundis Xavier inimese lõhna ning ta pidi peaaegu oksele hakkama. Ei, ei, lõhn oli väga isuäratav ja nii, kuid lihtsalt.. Miks just alati inimesed tema teele ette satuvad?
Ütlemata midagi, pööras ta pilgu enda selja taga seisvalt poisilt kiirelt merele. Ta hakkas kergelt värisema ning ka tema pupillid suurenesid märgatavalt. Vampiiri ninna tikkus vere isuäratav lõhn, kuid ta lõpetas hingamise.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 23:47:17 GMT 2
Suzanne tahtis just midagi ütlema hakata, kuid sel hetkel lõi tedagi kergelt rivist välja vere lõhn. Tuttavlik vere lõhn. Hetk hiljem järgnes sellele ka tuttaval häälel lausutud tervitus. „Hei Jason,“ tervitas vampiiritar teda naeratades, tunnetades kuidas tema vend tema kõrval värisema hakkas. „Ma arvan, et sul ei ole praegult just eriti hea siin olla. Ära valesti aru saa, lihtsalt,“ rääkis Suzie kiirelt. Ta oli püsti tõusnud ning silmitses noormeest, heites silmanurgast pilke Xavierile.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 23:57:33 GMT 2
Nähes kõigepealt Suzanne naeratust, arvas noormees, et ju siis on tal ikkagi rõõm teda näha. Jõudmata midagi öelda, kõlas aga Suzanne teine lause, mis kaotas otsekoheselt naeratuse Jasoni näolt. "Okei. Lihtsalt? Hea põhjust," lausus noormees turtsatades, aga see kõlas rohkem pahase turtsatusena, kui lõbusana. "Juhtus midagi?" päris noormees siiski ja silmitses Suzannet. Ta praegu ei pööranud üldse tähelepanu sellele teisele inimesele, kes sillal oli. Talle lihtsalt ei koitnud, eelmine kord oli Suzanne nii sõbralik, soe ja lõbus ja seekord kõlas kuidagi see kõik väga, teistmoodi.
|
|
|
|
Post by Xavier Hunter on Jan 31, 2010 0:00:20 GMT 2
Xavier oli järsku püsti tõusnud, näoga noormehe poole. Tema silmad oleksid justkui vihast põlenud. "Sina juhtusid, kurat küll! Kas sa ei kuulnud, mida ta ütles?! Jookse juba! Või sa veel kahetsed!" urises ta, käsi rusikatesse surudes. Ta ei saanud lihtsalt aru, miks keegi kunagi kedagi ei kuulanud, nad tegid seda, mida nad tahtsid! Isegi siis, kui nad olid surma äärel. Nagu praegu see poiss, kes Xavieri ees seisis.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 31, 2010 0:05:07 GMT 2
Suzanne raputas kiirelt pead ning sel hetkel, kui Xavier püsti tõusis, astus vampiiritar tema ja Jasoni vahele. „Praegult pole lihtsalt hea moment. Anna andeks, aga sa peaksid minema,“ rääkis Suzie kiirelt, lootes et noormehele kõik kohale jõuab. Ta ei osanud arvata, millal Xavier enesekontrolli kaotab, kuid kui see juhtub, siis õige pea ning seetõttu pidigi Jason võimalikult kiiresti minema minema.
|
|
