|
Post by Suzanne Hunter on Jan 28, 2010 22:44:35 GMT 2
Suzanne silmitses noormeest. Ta oli enda parema jala üle ratta tõstnud ning istus nüüd küljega, olles näoga kuti poole. Jasoni jutu algus läks tema kõrvust mööda, kuna just sel hetkel tuli kerge tuulehoog ning paiskas vampiiritarile noormehe lõhna näkku ning see tekitas täiesti ootamatu janu. Kiirelt hinge kinni pidades, kuulas Suzie jutu lõpuni ja naeratas, seekord kuidagi natuke sunnitult, kuna oli endiselt veidi pahviks löödud. Ta oli einestanud kuus päeva tagasi ning praegult tahtis ta oma hambad selle noormehe kõrisse lüüa. „Närvidele käima?“ kordas vampiiritar naerdes ning ajas ennast siis ratta pealt püsti, viibates kergelt Jasonile. Mingi osa, see mõistlik, oleks hea meelega sellest inimesest eemale hoidnud ning minema kihutanud, jättes teise siia. Kuid see vähem mõistlik osa jäi suure osamusega peale. See osa ei tahtnud kuhugi minna. „Jalutuskäik mereääres kõlab armsalt,“ lisas Suzie pehmelt, enda juukseid tagi seest välja tõmmates ja selle lukku pooleldi lahti tehes.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 28, 2010 22:54:14 GMT 2
Kui tütarlaps oli ratta pealt püsti ajanud, tegi seda ka Jason, maandudes kindlalt maapinnale ning surus käed sügavale taskusse. Mere ääres polnud ta tegelikult üldse ammu käinud, kuna seal oli palju, mida meeles pidada ei ole kõige parem. Suzanne poole vaadates, hakkas noormees aeglaste sammudega suunda mere poole võtma, oodates tütarlast kaasa tulema. Noormehe üks käsi sasis ta juukseid viivuks ning seejärel maandus tagasi taskusse. Ta silmitses tütarlast vaikides hetkeks. "Ohtlik ei ole mootorrattaga kiivrita sõita? Ma tean enda kohta, et ma vihkan kiivreid, aga nii julgeid tütarlapsi nagu sina ma veel näinud ei ole. Muide, sa vist sõidad selle värgiga päris kaua? Sul see sõitmine päris käes," huvitus noormees ja vaatas, kuidas ta tossud mööda asdaltit edasi liikusid. Tänane ilm oli üsnagi soe, arvestades, mis see oli olnud paar päeva tagasi. Tuul räsis natukene puulatvu, kuid eks need olegi seda vajanud.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 28, 2010 23:01:40 GMT 2
Vaid sekundiga oli Suzanne juba noormehe kõrval, kuid hoidis siiski distantsi, nii igaks juhuks. Et oleks lihtsam enesekontrolli säilitada, mis paistis millegi pärast kuidagi väga.. õrnake olema, võrreldes tavalisega. Kuuldes Jasoni juttu muigas vampiiritar lõbusalt. „Jah, millegi pärast peaksid tüdrukud olema just need, kes kuuluvad aremate hulka. Andeks, aga see kiiver on minu jaoks kõigest aksessuaar, tänu millele trahvi ei saa,“ tunnistas ta naeratades. Järgmise küsimuse peale peatus ta veidike ebakindlalt, kuid seda vaid hetkeks, niiet noormees seda ilmselt ei märganudki. „Jah, üsna kaua juba,“ nõustus Suzie kergelt ning pikalt välja, silmitsedes hetke siis liiva enda jalge all.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 29, 2010 17:35:27 GMT 2
Mööda liivast pinda kõndides sattus liiv noormehe tossudesse, aga see ei kõigutanud teda väga. Tütarlapse jutu peale, noormees vaid naeratas ning vaatas seejärel mere poole. Siin tundus tuul tugevam olevat, kuid tänavalt. Ühtede kivide juures noormees peatus ning seejärel potsatas maha istuma. "Tead, üllatab, kui ebaõiglaselt võivad inimesed käituda. Ses mõttes, kas või see sama kongijuhtum. Politseinik isegi ei uurinud, kes on süüdi, vaid võttis esimese tüübi, kes ette jäi kongi ja tema õhtune käik oli tehtud." rääkis noormees lõbusalt. "Ei tegelt, ma mõtlesin, et ta varsti tuleb mind relvaga ähvardama, ma vist läksin mõnitamisega üle võlli," seletas noormees Suzannele, tema poole alt-ülesse vaadates.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 17:46:43 GMT 2
Siinne tuul oli küll tugevam, kuid õnneks just õigest ilmakaarest, puhudes Jason´i meelitavat lõhna vampiiritarist eemale ning see rahustas teda, lastes Suzannel ennast rohkem vabaks lasta. Kui noormees peatus ning maha istus, seisatas vampiiritar samuti ning kuulas rahulikult, naeratuse saatel, kuti jutu lõpuni. „Seda oli kuulda. Kuid sul vedas, sellel nimetatud ohvitseril oli üsna ükspuha. Kui oleks tema asemel mõni teine olnud, oleks sul ammu juba ots peal,“ rääkis Suzie naeratades ja istus sujuvalt liivale, libistades enda sõrmedega läbi liiva, lastes terakestel läbi sõrmevahede voolata, nautides iga liivatera üksikut puudutust oma nahal. „Sa paistad eriline õnneseen olevat, kui minu arvamust kuulda tahad. Korrakaitsja solvamine on kriminaalselt karistatav,“ sõnas vampiiritar lõbusalt, oma tumedaid silmi noormehele suunates.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 29, 2010 18:25:03 GMT 2
"Oups, seda ma ei teadnudki. Ei aga tegelikult, natukene nalja peab ju saama. Mis teha, kui nende ainuke armastus on üks suur sõõrik ning peale selle neil peas midagi ei mõlgu. Tõesti, kui nad austaksid inimesi nii palju, kui kohvi ja lõunasööki, siis oleks mul ka mingisugune austus nende vastu." jutustas noormees turtsatades ja vaatas mere poole. Tundes tütarlapse pilku endal, keeras Jason oma silmad samuti Suzanne poole ning silmitses teda, tal oli harjumus lihtsalt vaadata neid inimesi, kelle pilku ta endal tunneb. "Ei noh, tead, mulle määrati päästeingel tänaseks," lausus noormees lõbusalt ning naeratas. Ilm tundus üsnagi mõnus olevat, arvetades sellega, mida ta oli hommikul kuulnud ilmateatest. Ei tegelikult, ta tavaliselt ei kuulanud seda, aga täna jäi passima kogemata. "Täna pidi kordi külmem olema," pomises noormees mõtlikult. Ta vaatas pilvede poole ning talle korraks tundus, et mingi vihmapiisk langes talle pähe, kuid see ei pruukinud üldse nii olla. Võib-olla lihtsalt ettekujutlus.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 18:47:49 GMT 2
Suzanne naeris vaikselt oma heliseval häälel ning kallutas pead veidike viltu, suunates oma silmad Jasonilt eemale, tühjale rannale. Kaugemalt oli kuulda mootorrataste kiirendusi ning käratsevat rahvahulka, kuid need olid nii hästi kuulda vaid vampiiritari kõrvadele, inimese kuulmismeeled olid ilmselgelt tömbimad. „Päästeingel? See kõlas armsalt,“ täheldas vampiiritar naeratades. Kuuldes noormehe pominat, muigas Suzie vildakalt. Teda ilm ei puudutanud, tal poleks ka antarktikas külm olnud, kuid seda ta valjult välja ütlema ei hakanud. Ainult mõtetes käis korraks läbi.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 29, 2010 18:56:36 GMT 2
Naeratades vaid tütarlapse tähenduse peale, jäi noormehe pilk temal püsima. "Käid sa öösiti tihti kondamas? Kell on teadmatagi tegelikult palju, mis siis, et ma ütlen, et vähe. Ma lihtsalt juhtun olema kergelt ööinimene. Praegu on ju mõnusalt üle keskköö juba." rääkis nooruk ning ei pööranud oma pilku tütarlapselt ära. "Ei tegelt, mul on hea küsimus, kust sa tead, et ma ei ole päriselt mingi kurikatüüp, kes mõttega kongi pisteti?" küsis noormees turtsatades. Teda lihtsalt huvitas. "Ega mul näo peal vist kirjas ei ole ju: Olen hea. Noh, kui ma just ei unustanud eile maha pesta markerit." seletas noormees ning hakkas lõbusalt naerma. Ta kujutas ette, milline oleks ta välja näinud, kui tema näol oleks selline tobe kiri. Vist väga, idiootne?
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 19:03:22 GMT 2
Suzanne ei teadnud, kuidas, kuid Jason´i jutt lihtsalt pani teda paratamatult naerma. Noh, see viimane osa. „Jah, üsna pidevalt.. Okei, iga öö,“ vastas vampiiritar ausalt. Noh, mida muud tal ööd läbi teha oligi? Ta ei olnud kirstus magaja tüüpi, kui te seda loodate. Ta ei maganudki kunagi. Olid kaua aega tagasi need õndsad ajad, kui ta veel öösiti magada sai, kuid enam mitte. „Kurikatüüp? Noh, lihtne, sul pole kurikat ju. Ja see kiri on täitsa olemas. Jookseb parema kulmu juurest lõuaotsani,“ rääkis Suzie lõbusalt. Tegelikkuses ta ei teadnud, miks ta just selle kuti oli välja aidanud, kui tegelikkuses oli seal kongides veel küllalt igast tüüpe. Noh, muidugi, kui ka oleks Jason mingi väga hull badboy olnud, siis vampiiritarile ei oleks ta siiski midagi teha saanud.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 29, 2010 19:41:23 GMT 2
"Iga öö? Nojah, ööinimene ma vaatan. Minu puhul on pigem see, et päeval pruugib mind küll näha, aga mulle meeldib pimedus rohkem, kui valgus. Või oleneb tujust muidugi." lausus noormees oma juukseid sasides ning hammustas tugevalt alahuulde, täiesti kogemata. Jason ei valetanud, teda võis nii pidevalt ööjalutuskäikudel näha. Seejärel, kui kuulis neiu vastust kurika- ja markerijutu peale, hakkas noormees lõbusalt naerma. Ta tegi üllatunud silmad pähe ja tüdrukule lähemalt nõjatudes vehkis ta käega osutades igale näolapi täpile: "Kus?! Siin? Siin? Siin?". Jasoni puhul oli see mõnikord lihtsalt nii tavaline käitumine.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 20:00:43 GMT 2
Suzanne hakkas lõbusalt naerma. Noormehe käitumine oli inimese kohta kuidagi vägagi lõbus, lapsik ja kohutavalt ootamatu. Ning paganlikult koomiline. Endiselt naerdes peatas vampiiritar õrnalt noormehe käe ja suunas seda ettevaatlikult, kartes seda liiga tugevalt teha. „Alates siit,“ alustas Suzie vaikselt, puudutades Jasoni käega tema paremat kulmu ning libistades sellega üle kuti näo, peatudes siis lõua vasakpoolsel otsal, „kuni siiani,“ lõpetas vampiiritar ning lasi seejärel noormehe käe koheselt oma jahedast peost lahti.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 29, 2010 20:35:41 GMT 2
Sel momendil, kui Suzanne oma käega Jasoni oma juhtis, tundis noormees selle jahedust. See tundus tavatu. "Ega sul jahe ei ole?"küsis noormees kulmu kergitades ning naeratas peale seda. Kui talle oli niinimetatud markerijoon ette näidatud, hakkas noormees sõrmedega mööda seda osa hõõruma. Ega ta teadis suurepäraselt, et tal ei ole seal midagi, aga nii tundus lõbusam. Noormees hõõrus veel, nii et ta põsk punaseks läks ning mõne hetke pärast pöörates tütarlapse poole uuesti päris ta suurte silmadega, küsis: "Tuli maha?", ta pilgutas silmi paar korda ning seejärel ohkas, närviliselt sosistades: "Ära ütle, et nüüd muutus see kiri olen hea, olen kurjaks." ja ei pööranud pilku tütarlapselt. Seejärel purskas ta naerma. "Ära pane tähele, see on minu tavaline. Ma ei suuda vait olla lihtsalt," seletas noormees tütarlapse nüüd õige tasasel hääletoonil. Põhimõtteliselt sosinal.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 20:42:10 GMT 2
Sellise küsimuse peale raputas Suzanne kindlalt pead. „Üldse mitte,“ vastas ta naeratades ning jälgis seejärel lõbustatult, kuidas noormees oma nägu hõõruma hakkas. Kuti järgneva jutu peale hakkas vampiiritar veelgi rohkem naerma. „Minu arust võiks selliseid inimesi rohkem olla. See ongi hea vaheldus,“ tunnistas Suzie naeratades ning sättides ennast veidike paremini istuma. Tema hääletoon oli tasanenud täpselt sama vaikseks, kui noormehe oma.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 29, 2010 21:11:40 GMT 2
"Wow, sa oled ainuke, kes seda öelnud on. Noh, mitte päris ainuke, aga ma pole enamus rahvale meelt mööda, näe, ma liiga energline." rääkis nooruk ning naeratas tütarlapsele otsa vaadates. Jasoni hääl oli ikka veel vaikne, ta ei teadnud miks, aga talle tundus, et tasaselt on palju parem rääkida, kui valjult. "Siin on mõnus paigake," pomises noormees vaikselt ning näris mõtlikult alahuult. Ta pööras pilgu Suzannele ning lihtsalt naeratas.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 29, 2010 21:23:06 GMT 2
„Liiga energiline?“ kordas Suzanne küsivalt ning raputas pead. Tema arust see nii polnud. „Liiga energiline oleksid sa seljuhul, kui sa käituksid nagu lasteaia laps, kes peab igale poole ronima ning kõik ise järele proovima. Kui sa liiga energiline oleksid, ei istuks sa sedasi mõnusalt siin,“ rääkis vampiiritar naeratades, enda häält Jasoni eeskujul vaiksena hoides. Suzie libistas taaskord oma sõrmedega läbi liiva ning kallutas ennast veidike taha poole hingates sügavalt sisse. Tema sõõrmetesse tungis soolase merevee lõhn, liiva hõng ning samuti ka Jasoni lõhn. Või õigemini tema vere magus hõng. Vampiiritarile näis, nagu paneks ta ennast siin praegult proovile, et kui kaua ja kui lähedal suudab ta sellele noormehele olla, ilma talle kallale minemata. „Jah,“ nõustus Anne kuti sõnadega vaikselt, kerge noogutusega.
|
|