|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 0:28:15 GMT 2
Suzanne turtsatas vaikselt ning avas viivuks suu, et midagi selle peale vastata, kuid sulges selle praktiliselt kohe. Ta pidi kahetsusega tunnistama, et talle ei tulnud midagi vaimukat enam pähe. Kui ka Jason vaikis, ei tundnudki vampiiritar ennast eriliselt kohustatuna midagi ütlema, vaid lihtsalt vastas noormehe pilgule, seirates oma tumedate silmadega tema nägu ning erksiniseid silmi. „Jookseme võidu?“ pakkus Suzie viimaks, vaikust lõhkudes, lõbusalt. Ta teadis, et noormehel polnud mingit võimalust teda võita, kui just vampiiritar seda ise ei tahtnud. Ta ei teadnudki, mis põhjusel ta selle välja oli pakkunud.. Lihtsalt oli.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 0:33:31 GMT 2
Silmitsenud tütarlast ja kuulnud lauset, mis neiu suust oli tulnud, hakkas nooruk naerma. "Okei, jookseme," nõustus nooruk mõtlematult, "Aga kuhu suunda? Meri? Tänav? Rand või Rand?" ta hääl kõlas lõbusalt. Ta vaatas hetkeks Suzannet ning seejärel keksis juba ühe koha peal. Ta oli rohkem kui kindel, et laseb tütarlapsel võita, sest muidu polnud ta ju mitte mingi noormees. Jason ootas Suzanne vastust, kuna jah, suvaliselt vastu seinakivi ka joosta ei tahtnud väga. Nooruki silmad puurisid uudishimuliku näoilmega Suzannet, justkui näeb ta tüdrukus midagi teistsugust.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 0:39:36 GMT 2
Suzanne naeratas kavalalt. Ta kavatses joosta enda mõistes võimalikult aeglaselt, andes ka noormehele võimaluse võita, et viimane ennast kuidagi halvasti ei tunneks. Õige võidu maitse poleks ju, kui vääriline vastane puuduks, kuid seda väärilist vastas ta otsida ei tahtnud. Jason sobis täiesti.. ideaalselt. „Nende kivideni?“ pakkus vampiiritar naeratades, osutades käega umbes kahesaja meetri kaugusel olevate kivideni. „Ja meelega kaotamist ei tee, eks?“ lisas Suzie, noormeest silmitsedes. Tema pilgus oli kindlalt märgitud, et ta mõtles seda tõsiselt. Kuidas teisiti.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 0:44:22 GMT 2
Jason vaatas tütarlapsele korraks kulmukergitusega otsa. Väga kahtlane tundus see kuidagi, see, et ta kohe aimas, et noormees mõtles meelega kaotada. Noormees noogutas tütarlapsele. Ta astus samale joonele, kus seisis Suzanne ning seejärel hakkas lugema: "Nii, alustame. 3,2,1, läks!!" kohe, kui viimased sõnad lausutud, hakkas noormees jooksma. Ta teadis, et Suzanne jookseb ka, aga tal jäi mõtetesse, kas lasta siiski tüdruk ette. Praegu jooksis ta tegelikult üsna mõnusas tempos.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 0:58:07 GMT 2
Vampiiritar naeratas lõbusalt ning hakkas noormehega sama sammu pealt jooksma, valides praegusel hetkel täpselt sammupealt sama tempo, mis noormees. „Nooo, sa suudad ju tegelikkuses rohkem,“ sõnas Suzanne. See pidi kõlama nokkivalt ja norivalt, kuigi vampiiritar seda tõsiselt ei mõelnud. Ta tahtis lihtsalt Jason´it jooksma saada.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 1:03:16 GMT 2
Kui nad olid paar sammu Suzannega samas tempos saanud, kuulis noormees tütarlapse noomitusi. Ta hakkas lõbusalt selle peale naerma ning seejärel lausus: "Okei, ise tead. Aga pärast ei mingeid norimisi, et tüdrukutel on eesõigus." teatas noormees ning seejärel vaatas kive, mis olid veel mõnusalt kaugel. Noormees pööras pilgu Suzannele ning lausus: "Kohtume Finishis." ja kiirendas. Noormehe jalad liikusid aina edasi ja edasi. Ta kavatses jõuda finišhisse esimesena. Tegelikult tal polnud mitte mingit kahtlust, et see juhtubki. Noormehe tempo oli tema kohta tegelikult ikka täitsa kiire. Viimane kord ta jooksis nii kiiresti mingitel võistlustel? Tal polnud aega vaadatagi, kus Suzanne on, noormees silmitses liiva oma jalge all, mis tuiskas ühele ja teisele poole.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 1:10:30 GMT 2
Suzanne naeris vaikselt ning jälgis, kuidas noormees kiirendas ja kiirendas.. Vampiiritaril ei kulunud mitte mingit pingutust, et hetkega temast ette jõuda, kuid ta kavatses sellega veel veidi oodata. Lasta Jason´il enneaegset võidurõõmu tunda. Okei, see oli küll julm, aga samas.. magus. Kivideni oli jäänud veel viimased kümme, üheksa, kaheksa meetrit, kui Suzie tempot kergelt tõstis ning suutis jõuda finiðisse täpselt enne noormeest, hüpates veel ühele kivile ja pöörates ennast ümber, nõnda et ta jäi täpselt näoga Jasoni poole. „Minu võit!“
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 1:14:41 GMT 2
Jason oli endale liiga kiire tempo vahepeal võtnud, kuna Suzanne oli tüdruku kohta tahes-tahtmata kiire. Nähes kivisid lähenemas oli nooruk rohkem kui kindel, et ta on tütarlapsest ees. Ühel hetkel, väga arusaamatul hetkel, märkas noormees, kuidas tütarlaps tast mööda tuiskas ning kivile ronis. Jason peatus järsult ning hingeldas hetkeks. Vaadates Suzannet: "Tead..sa oled võimatu,"lausus noormees kergelt naeratades ning järgmine hetk vajus liivale. Vedeledes tundus hingamine kergem. "Karta sa midagi ei karda, peale järskude liigutuste, peale kiiret jooksmist ei hingelda, külm sul ei ole. Tõesti, heh, sa lööd mu pahviks." rääkis noormees korraks silmad sulgedes ning hingas seekord väga sügavalt sisse ja siis kord välja.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 2:45:48 GMT 2
Suzanne naeris vaikselt, rahulolevalt ning hüppas siis järgmisel hetkel sujuvalt kivilt alla, maandudes nõtkelt otse maas hingeldava noormehe juures. „Eks ma annan endast ka parima,“ sõnas vampiiritar rahulikult, jälgides varjatud lõbususega, kuidas Jason oma hingamist paika ajas. „Sa olid vist oma võidus päris kindel, eks ole?“ arvas Suzie naeratades, ulatades noormehe poole käe, et viimane püsti aidata.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 10:54:03 GMT 2
Jason hingas veel paar korda sügavalt sisse-välja ja vaatas Suzanne poole. Tütarlapse kätt vastu võttes, tõmbas ta end ülesse ning nüüd püsti seistest noogutas noormees tütarlapsele. "Eh, noh, tegelikult vist suhteliselt olin tõesti kindel," lausus noormees enda ette vaadates korra ning seejärel uuesti pilgu neiule pöörates: "Jah, ükski tüdruk pole mind veel ära võitnud võinii," tunnistas noormees alahuulde hammustades. "Tõesti, sa oled ikka väga teistsugune tüdruk, võrreldes teistega," lausus noormees tütarlapsele ja vaatas korraks mere poole, kuid mõne hetke pärast oli ta pilk jälle tagasi Suzannel.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 16:40:22 GMT 2
Suzanne lasi kiirelt noormehe käest lahti ning hüppas tagasi kivile, kus ta ennist seisnud oli. Ja sealt edasi järgmisele. Ta oleks võinud tahtmise korral hüpata kohe hunniku kõige kõrgemale kivile, kuid ei teinud seda. „Ma loodan, et see on hea asi,“ sõnas vampiiritar naeratades, kui Jason ütles, et ta on võrreldes teistega teistsugune. Kui noormees oleks teadnud kogu tõde.. Nooh, see oli täiesti loogiline, et Suzie erinev oli, kuid praegusel hetkel ei mõistnud ta, kas see oli noormehe poolt midagi solvangu taolist või järjekordne kompliment.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 21:28:17 GMT 2
Tütarlapse lause peale, hakkas noormees naerma ning tema suust kõlasid järgmised sõnad: "Muidugi, hea. Muidu ma poleks siin, vaid kuskil mõnel pimedas tänavanurgas ja loodan, et sa mind ei jälita. Ahjaa või siis istuksin tuled väljas mõmmik käes oma toas ja loodaksin, et sa mu tuppa sisse ei murra." seejärel hakkas Jason naerma ning astus ka ühele kivile, mis oli Suzanne kõrval. "Ma pole nii kuri ka nüüd, et ma koguaeg solvanguid peaksin üle huulte laskma. Noh, muidugi kui mõni suur politseinik just kõrval ei ole," seletas noormees naeratades ning silmitses oma erksiniste silmadega Suzannet. Tütarlaps lihtsalt püüdis ta pilgu kinni kuidagi.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 21:44:59 GMT 2
Suzanne naeris vaikselt ning hüppas veelgi kõrgemale kivile, pöörates ennast seejärel ümber ja seades selle äärele mugavalt istuma. Siin üleval oli õhk puhtam.. või noh, siin ei sattunud nii lihtsalt Jasoni lõhn koguaeg vampiiritari ninasõõrmetesse. Noormees ei kujutanud ettegi, kui reaalsed need võimalused olla võisid. „Kui ma ei teaks, et sa selline ööinimene oled, murraksin ma su tuppa vabalt sisse.. Tegelikkuses, see on praegugi veel vägagi võimalik,“ rääkis Suzie, olles lasknud oma tumedatel silmadel üle ümbruse käia ning viimaks need Jasonil peatades.
|
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 22:10:34 GMT 2
Jason silmitses tütarlast, kes veel kõrgemale kivile hüppas ja seejärel hakkas ta naerma. Nooruk ise liikus samuti kaks kivi üles poole, seejärel peatudes üsna lähedal Suzannele ja küsides: "Mis siis selle kivimängu nimi ka on?" ja naeratas. Ta polnud tähele pannud, et õue hakkas tasapisi isegi juba valgeks minema. Noormeest väga ei huvitanud hetkel, mis kell on, kuna tal oli selletagi lõbus. Noormehe käsi libises juustesse ning sasis neid, ajades rohkem veel laiali. Ta hammustas alahuulde ning silmitses tütarlast ise korraks ohates.
|
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 22:22:28 GMT 2
Olles just saanud mõelda kergendusele, et ta ei tunne iha noormeest rünnata, jälgis Suzanne järgmisel hetkel, kuidas kutt mööda kive üles poole liikus, jäädes seisma kivil, mis oli astmekese võrra allpool seda, kus vampiiritar istus. Ta isegi ei pannud tähele Jasoni küsimust, kuna sellest lähedusest lõi see lõhn lihtsalt teda nii suure hooga, et.. mõtteid ei jätkunudki muuks, kui vaid selleks, mis tunne oleks.. milline mõnus tunne oleks oma hammastega noormehe kaelas olevat soont purustada. Endalegi märkamatult oli Suzie lähemale kummardunud - palju lähemale. Viimasel hetkel sai ta ennast taas kontrolli alla. Küll vaevu, aga sai. Kuid see liigutus oli olnud ilmselgelt noormehele märgatav, sest ennist olid nad teineteisest veel kena vahemaaga, kui nüüd nende näod peaaegu vastakuti olid. Hinge pidades puutusid vampiiritari huuled viivuks kuti huulenurka - ta oli sihtinud põske, kuid kogemata meelega näisid need olevat sattunud siiski huultele. „Ma pean minema,“ sõnas Suzie, olles kiirelt eemale tõmbunud ning ennast kivilt maha, kahele jalale seisma libistanud.
|
|
