|
Post by Jason A. Sears on Jan 30, 2010 22:31:00 GMT 2
Jasoni näoilme oli täiesti tavaline, kui ta silmitses Suzannet, kuni selle hetkeni, kui tütarlaps talle lähemale nõjatus. Järgmine hetk tundus talle natukene ootamatu, kui tütarlapse huuled ta huulenurka puudutasid ning kuidagi kõik liikus nii kiiresti, kuna siis teatas Suzanne, et ta peab minema. "Aham, ehm, okei," olid esimesed sõnad, mis üle noormehe huulte libisesid. Ta silmitses tütarlast ning lausus: "Eks, sa mine siis. Ma hakkan ka kodu poole sammuma. Nägemiseni," samal ajal, kui ta seda rääkis, peatus ta tütarlapse selja taga. Ta oleks tahtnud midagi öelda, aga kahjuks, ta mõistus ei lubanud. Noormees lõi käega ning pööras tütarlapsele selja, hakates teist poolt rannajoont kõnidma. Ta seadis suuna kodu poole.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 30, 2010 22:40:37 GMT 2
Suzanne ei mäletanud, mis tunne võis olla, kui sul külmavärinad on, kuid ta uskus, et ta oskas seda veidi ettekujutada. Vampiiritar noogutas vaid kergelt, kui noormees teatas, et ta minema läheb. Kui viimane minema pöördus ei hakanud Suzie aega raiskama, vaid jooksis täiel kiirusel oma ratta juurde. Ta oleks hea meelega Jasonile küüti pakkunud, kuid ta ei saanud riskida.. Vampiiritar pani endale kiirelt kiiviri pähe ning hetke veel seal istunud, käivitas ta ratta ja sõitis minema.
|
|