|
Post by Jason A. Sears on Jan 27, 2010 22:32:11 GMT 2
Oma kätel olevaid punakaid triipe vaadates ning veriseid sõrmenukke, ohkas Jason ning seejärel liikus trellide äärde. "No c´mon dude, mingi jorss tuleb mulle kallale ja kohe kinni? Ega mina ju esimesena ei löönud!" rääkis noormees valjult, tasapisi lähedal istuvad valvepolitseiniku moosida püüdes. "No ja olengi mingi ühe õlle joonud, ega see mingi alkoholism pole veel. Teeme diili, ma teen sulle kümme pontšikut välja, kui sa mu siit ära lased. Okei, okei kohvi teen ka." lausus noormees ja lõi käega vastu trelle. "Aga sajane? Sajast tahad? Väike palgalisa?" lõugas Jason veel natukene. Ega see polnud väga tema moodi, aga teda ajas närvi ebaõiglus. Noormees vaatas lootusetu näoga mundris oleva mehe poole ning seejärel läks kongi pingi juurde ning vajus istukile, asetades pea kätele. "Ei no muidugi, keegi ei usu." pomises ta vihaselt.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 27, 2010 22:47:58 GMT 2
Politseijaoskond. Suzanne ei mõistnud, miks ta alalõpmata just selle juures olevas parklas enda mootorratta peatas. Kuid sedasi juhtus. Ka täna. Võttes kerge ja sujuva liigutusega kiivri peast, päästes seal all olevad pikad süsimustad juuksed õhu kätte, silmitses vampiiritar hetke seda asjakest. Sellel polnud tegelikkuses ju mitte mingit mõtet - ta ei vajanud kaitset, pigem oleks õnnetuses - kui selline asi üldse oleks juhtuda saanud - vaja mingit kaitset teisel autol, aga mitte temal. Kuid siiski, liikluseeskirjad nägid kiivrit ette ning ta ei tahtnud endale tähelepanu tõmmata. Toedates seejärel kiivri oma rattale, tõusis Suzie ise sealt pealt sujuvalt püsti ning vaatas tumedate silmadega jaoskonna uksepoole. Kerged seinad, vestlused kostusid vabalt läbi, eriti veel tänu sellele, et inimesed nii valjult rääkisid. Vampiiritar turtsatas vaikselt, kuulates kuidas üks politseinik lauataga istuva naisega flirtis. Kuid järgmisel hetkel kostus tema kõrvu hoopis järgmine vestlus.. Noh, see oli rohkem ühepoolne väljapressimine ning tekitas neidises lõbusust. Mingi mõtte ajel kõndis Sue jaoskonna ustest sisse ja katkestas suht ebaviisakalt selle flirtiva vestluse nende kahe vahel, mida ta ennist kuulanud oli. „Üks mu sõber toodi ennist siia. Kakluse pärast?“ lausus vampiiritar sõbraliku naeratusega, mis paljastas veidike tema säravvalged hambad. „Ma tulin teda koju viima,“ lisas Suzanne aeglaselt. Lauataga olev naine hakkas midagi ütlema, kuid politseinik, kes paistis enne vaid korraks olevat vahelesegamise pärast pahane, naeratas kuidagi meelalt ning noogutas kergelt. „Muidugi, kohe. Tulge palun minu järgi,“ lausus mees ja suundus sellest suurest valgustatud ruumist välja, arestikambrite juurde. „Timmson, lase see vennike sealt välja,“ sõnas ta valvurile, kes noogutas koheselt, tõustes püsti ning libistades võtme ennist teda keelitanud noormehe trellide lukuauku.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 27, 2010 22:58:54 GMT 2
Olles lootust kaotamas, et ta siit välja saab, kuulis Jason lähenevate inimeste samme. Kuna kõla oli erinev, oli aru saada, et see polnud su üks valvurilodu, vaid keegi veel. Kuuldes lauset ja nähes, et vangivalvur tema ust avama tuleb, kargas noormees püsti, liikudes trellide juurde. Kui uks avanenud oli, turtsatas ta politseiniku vaadates öeldes talle lõbusalt: "Tänks semu, ei tegelt diivantreening sobib sulle saiakeste sõbrale suurepäraselt. Ja su kohvi ja pontšikud ootavad siin ümber nurga. Võid sisse minna ja öelda, et röövid panka, vaata et siis relva vibutad, siis saavad aru, et minu poolt oled." ja kiiresti kongist koridori libistades märkas ta isikut, kelle poolt ennist hääl oli tulnud. Tundmatu tütarlaps. "Aitähh sulle," ütles noormees oma juukseid sasides ja tütarlast silmitsedes ja teda korraks järsku kallistades. Ei jah, see oli tal tervituseks tuttavatele, mitte võõrastele, aga ta pidi ju mulje jätma, nagu nad olid tuttavad. Vähemalt ta teadis, et võõra pärast poleks seda kongiust talle avatud. Samal ajal kui ta oli tüdrukut kallistanud sosistas ta vaikselt: "Ma ei tea kes sa oled, aga ma tänan sind hiljem. Nüüd palun, tõmbame siit uttu, eks." ja seejärel eemaldus, silmitsedes tütarlast, justkui oodates ta vastust.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 27, 2010 23:08:41 GMT 2
Suzanne jälgis, kuidas kongis olnud noormees sealt välja tuli. Vägagi humoorika pöördumisega politseiniku poole, kuid ilmselgelt ei meeldinud see mehele endale just eriti. Aga vampiiritari pani see muigama. Järgmisel hetkel juhtus aga midagi täiesti totaalselt ootamatut. Noormees, kelle eest ta just kostnud oli, kallistas teda. Paratamatult ahmis ta üllatusest õhku sisse ning koos sellega ka tema vastas oleva noormehe ääretut meeldivat ja kutsuvat lõhna. Lõhna, mis tekitas janu. Kolm sekundit suutis Sue ennast vaid suure vaevaga tagasi hoida, kuid neljandal sekundil sai ta ennast jälle kontrolli alla. „Head õhtut ohvitserid,“ lausus vampiiritar meeldival häälel, olles saatnud vaevumärgatava noogutuse kuti poole, suundudes siis sujuvate, veidi kiiremate, sammudega tagasi valgustatud tuppa ning sealt välja, ööõhu kätte, kus ta linnaõhku - heitgaase jms - sisse hingas. Peatunud viivuks ja oodanud, et ka noormees välja jõuaks, kõndis Suzanne oma mootorratta juurde, kus ta viimaks lõplikult peatus, silmitsedes nüüd kutti. Teda valdas uudishimu ning himu, kuid kumbki neist polnud tema olekus välja näha.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 27, 2010 23:16:31 GMT 2
Nähes tütarlapse noogutust, liikus noormees tema järel politseijaoskonnast välja. Tegelikult ta parem käsi kergelt valutas, kuna ta oli sellega vist vastu tüübi hammast löönud. Seejärel nähes mootorattast ning seda tundmatut neidu, peatus noormees mõned meetrid neist eemal. "Suur tänu päästmise eest, inglike. Tõesti sa päästsid mind sellest põrgust. Ma ei tea, kuidas sa seda küll tegid, aga suur tänu. Ja ma peaksin vabandama arvatavasti selle järsu kallistuse pärast, aga ma oletasin, et me pidime mingite tuttavate mulje jätma?" rääkis noormees neidu silmitsedes. Seejärel vaatas ta enda ette ning tal meenus midagi. "Oh, ma olen nii ebaviisakas. Jason," lausus noormees ning sirutas käe neiu poole.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 27, 2010 23:26:09 GMT 2
Suzanne noogutas mõistvalt ning vedas enda näole naeratuse. Nooh, ta ei teadnud tegelikkuses isegi, miks ta oli selle tüübi välja aidanud, kui ta teda isegi näinud polnud.. Miski kuti hääles vist. Kuid vampiiritar ei mõistnud vahel isegi enda mõttemaailma. „Pole tänu väärt. Ja sellest pole samuti midagi, kuigi see oli tõesti järsk.. ning ma pean paluma, et sa enam sedasi ei teeks, eks? Kui tõesti väga kallistada tahad, siis hoiata teinekord ette,“ rääkis Sue kiirelt, kuid piisavalt aeglaselt siiski, et see noormehele mõistetav oleks. Kui kutt ennast Jason´ina tutvustas ning käe tema poole sirutas, silmitses vampiiritar seda kätt. Värsked marrastused ning haavad ja verised nukid.. Veri. „Suzanne,“ tutvustas Sue ennast vastu ning peale hetkelist kõhklemist, surus Jason´i kätt. Viivuks, vaid viivuks võis kutt tunda tema naha jahedust. „Meeldiv tutvuda,“ lisas Suzie vaikselt.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 27, 2010 23:40:54 GMT 2
Tundes hästi lühikest neidise käe puudutust, tõmbas noormees oma käe tütarlapse omast eemale ning surus selles taskusse. Kuuldes tütarlapse juttu, muigas noormees vaid ning keeras pilgu tänavatele. "Kuidas sa üldse oskasid mind sinna aitama tulla?" päris noormees huviga, ise oma sügavsiniste silmadega neiut silmitsedes. "Tead, ei, see on täitsa totter, et mitte kunagi ei usuta sind siis, kui sa tõde räägid, alati usutakse valet kiiremini. See on inimeste viga, ma vaatan. Ei tegelikult, ma loodan, et sellel valvuril on piisavalt ajusid, et ta ei lähe katsetama seda pontšikut ja kohvi kätte saama. Ja pealegi, ma oleks võinud ennist ära joosta ta eest, siis oleks ta saanud vähemalt natukene oma tagumiku toolilt tõsta ja ennast liigutada. Muidu sõõrikubaar on elu," rääkis noormees lõbusalt, olemata kindel selleski, kas Suzanne teda kuulab. Jason hingas sügavalt õhku kopsudesse ning seejärel lasi ta selle välja vilinaga. Ta ei osanud vait olla, mis teha, üks noormehe alatisi vigu. Tegelikult oli Jas-il rämedalt vedanud, et teda ründama tulnud kutt oli mingi totakas ja ei osanud lüüa, et noormehele vähemalt mingit sinikat näkku ei jäänud.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 28, 2010 13:49:54 GMT 2
Suzanne vaikis, oma tumedate silmade pilku noormehelt pööramata. Võis olla võimalik, nagu tavaliselt inimeste puhul, et selline vaatlemine, natukene isegi nagu jõllitamine, võib neile ebamugavust tekitada, kuid vampiiritari see ei kõigutanud. Inimesed olid tema jaoks huvitavad ning see noormees siin pakkus talle millegi pärast veel erilist huvi. Võib-olla selle pärast, et tänu tema veristele nukkidele, vaevas Sue´d tunne, et ta tahaks talle kohe kallale karata. „Ma nägin seda väikest kaklust pealt ning mulle ei näinud õige, et tema oma koju kõndis ja sind kinni võeti,“ vastas vampiiritar aeglaselt, kui Jason oli oma pika kõnega valmis saanud. Jah, tema vastus oli küll vale, kuid esitatud täiesti tõesel toonil, niiet nooruk ei saanud seal kuidagi kahelda. „Aga ma ei usu, et meil oleks sobilik kauemaks siia jääda,“ sõnas Suzie korraga, noogutades jaoskonna uste poole ning võttes siis enda kiivri kätte. Seda hetke kahe käe vahel keerutanud, ulatas ta selle noormehe poole, oodates siis, et viimane selle vastu võtaks.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 28, 2010 20:36:44 GMT 2
Silmitsedes jaoskonna uksi korraks ning seejärel pöörates pilgu neiule, noogutas Jason nõustudes. Siia jääda ta tõesti ei soovinud, tal piisas mõnest ajast vangikongist. Kiivrit nähes, mis talle käte poole ulatati, kergitas noormees kulmu kõigepealt ning seejärel tõstis pilgu tütarlapsele "Pakud küüti?" küsis Jazz ise kiivri vastu võttes. "Üsna üllatav, et sinusugune võõras tütarlaps mind päästma soovis tulla." pomises noormees naeratades. "Ei no ütle tegelt, et see on õiglane, kui mingi tobu tuleb sinuga klubis kaklema ja sind viiakse ära? Ei jahm, turvameesteks lähevad vist tõesti ainult need, kellel pea on pulki täis."lausus noormees lõbusalt. Jason hammustas alahuulde ning kallutas pead, tütarlapse mootorratast vaadates.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 28, 2010 21:27:11 GMT 2
Suzanne naeratas, paljastades oma säravvalged hambad imeliseks naeratuseks. „Ei, ma tahan, et sa lihtsalt mu kiivrit hetke hoiaksid.. C´moon, ma suht peangi seda tegema, muidu tuleb see kena suurekõhuga ohvitser ning viib su sisse tagasi. Ta jälgib hetkel aknapealt, kas me juba lahkume. Ma lubasin su koju viia,“ seletas vampiiritar, helisevas hääles lõbusus, viibates siis noormehele, et viimane enda tagumiku istuma seaks, silmis sädelev helk.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 28, 2010 21:40:30 GMT 2
Kuuldes tütarlapse esimest juppi lausest, mõtles Jason, et ta räägibki tõsiselt, kuid seejärel turtsatas ta ning naeratas tütarlapsele vastu. "No selge, aga mulle sobib mõni park ka, "lausus noormees selle kojuviimise jutu peale ning seejärel viis pilgu kiivrile. Noormees kehitas õlgu endamisi mõeldes, et miks tütarlaps endale kiivrit ei võta, aga noh, eks talle ei meeldinud seda kanda. Jason pani kiivri pähe ning seejärel istus mootorattale. Vaadates korra jaoskonna akende poole, lehvitas ta sellele politseinikule, kes oli teda ennist kinni pidanud, tal naeris hetkeks ning seejärel ootas, kuni nad sõitu alustavad.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 28, 2010 21:53:27 GMT 2
Suzanne naeris lõbusalt ning raputas kergelt pead, peites siis ühe kiire liigutusega enda pikad süsimustad juuksed tagi sisse, et need tuulega noormehe vaatevälja ei rikuks. „Hoia kinni,“ lausus ta naeru saatel Jasonile, käivitades mootorratta. Hetk hiljem kihutasid nad juba kohalt ning momendi pärast põiklesid nad juba autode vahel sõiduteel. Suzanne suutis iga foori alt pääseda läbi täpselt enne seda hetke, kui see punaseks oleks läinud, niiet ühtegi peatumist polnud. Viimaks võttis vampiiritar siiski hoo maha, sõites nüüd sujuvamalt ning vaiksemalt mööda ühte tühjemat tänavat. „Kus kandis sa elad?“ küsis ta noormehelt, pead veidike pöörates ning piisavalt valjult, et kutt seda kuulda võiks.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 28, 2010 22:05:51 GMT 2
Vaadates, kuidas nad mööda kihutasid autodest ning majadest, valgusvooridest, silmitses nooruk selja tagant Suzannet, mõttesse jäädes. Kuuldes tütarlapse küsimust, ärkas Jason mõtetest ning lausudes: "Me sõitsime mu tänavast mingi vähemalt viis minutit tagasi." ja ta näole ilmus naeratus. "Sorry, et enne ei teatanud, ma jäin mõttesse. Ja pealegi, nii vara on veel, pole mõtet kohe koju kobida. Seega äkki paned mu kuskil niisama maha, et ma sulle rohkem ette ei jää niisama." ütles Jason Suzannele ning viis pilgu tänavale, mida mööda nad sõitsid.
|
|
|
Post by Suzanne Hunter on Jan 28, 2010 22:19:40 GMT 2
Suzanne naeris taaskord. Ta lihtsalt oli selline isiksus. „Anna andeks, aga sellest võid sa vaid edasi unistada. Nii lihtsalt ei saa ma lasta sul pääseda,“ vastas vampiiritar ning seekord võis tema häälest kuulda kavalust, mille ta sinna meelega oli juurde lisanud. Hääletoonidega lihtsalt oli lõbus mängida. Suzie lisas taaskord kiirust, võttes suuna hämarama linnaosa poole, talle juba tuttavasse kohta. Õigepea võis näha ühe mereäärse laia maantee ääres tulesid, mis ei olnud mitte tänavalampide omad, vaid kuulusid sarnastele sõidukitele, nagu sellele, millel nemad sõidsid. Kuid siiski enne, kui nad oleksid kellegi kuulde ulatus välja sattunud, peatas vampiiritar oma sõiduki, pöördudes naeratades Jasoni poole. „Sa ütlesid, et kell on vähe, et koju kobida, kuid ma mõistan, kui sa seda siiski tahad. Nagu ma aru sain, siis oled sa juba klubis juba mõnusalt aega veetnud ning üheks õhtuks on sellest küllalt..“ Suzanne jättis lõpetamata ja vaatas nüüd ootavalt noormehe poole.
|
|
|
Post by Jason A. Sears on Jan 28, 2010 22:30:35 GMT 2
Jason võttis lõpuks selle kiivri peast ära, sellepärast, et tegelikult talle ei meeldinud kiivrid, tal oli harjumus endal üldse kiivrita sõita. Ja eriti imelik tundus see ka praegusel hetkel, sest Suzanne ei kandnud kiivrit ja miks oleks tema siis pidanud. Tütarlapse teksti peale nooruk naeratas, öeldes: "Ei, ausalt öeldes ma ei taha koju minna. Ausalt öeldes, ma pole veel otsustanud, mida peale hakata. Aga mereäärsest jalutuskäigust ei ütleks ära. Soovi äkki ka kaasa tulla? Kuigi jah, ma mõistan, kui ma sulle tasapisi närvidele olen käima hakanud.." ja silmitses tüdrukut. Ta polnud isegi märganud, et ta polnud oma tagumiku ikka veel mootorrattalt tõstnud. Jason sasis oma juukseid ning vaatas küsiva näoilmega Suzannet.
|
|